Joogitopsi päritolu võib otsida inimkonna kõige varasematest hüdratsioonivajadustest iidsetel aegadel. Algselt kasutasid inimesed vee hoidmiseks lihtsaid looduslikke anumaid -nagu õõnestatud-puuosasid, merekarpe, kive või savi-. Aja jooksul omandasid iidsed tsivilisatsioonid keraamika valmistamise-kunsti ja joogitopsid arenesid järk-järgult standardsemateks vormideks. Näiteks Vana-Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonid hakkasid vee ja muude vedelike hoidmiseks kasutama keraamilisi tasse; Kuigi need anumad olid oma olemuselt peamiselt funktsionaalsed, omandasid need ühiskonna arenedes üha enam dekoratiivse ja sümboolse tähenduse.
Keskaega saabudes muutus joogitopside disain ja meisterlikkus üha rafineeritumaks, eriti aadli ja kuningriigi seas. Tassi tootmiseks võeti laialdaselt kasutusele sellised materjalid nagu metall, kristall ja klaas; paljudel laevadel hakkasid olema peened graveeringud ja kaunistused, muutudes seeläbi tugevateks staatuse ja sotsiaalse staatuse sümboliteks.
Lõpuks viidi joogitopside tootmine üle suuremahulisele{0}}standardiseeritud mudelile. Materjalide, nagu klaas, keraamika ja plast, laialdase kättesaadavuse tõttu muutusid joogitopsid massidele kättesaadavaks, muutes end asendamatuks esemeks iga majapidamise igapäevaelus. Eelkõige 20. sajand oli tunnistajaks sellisele kultuurile, mis keskendus mugavale hüdratatsioonile liikvel olles; see trend ajendas uuenduslike tasside kujunduste,-nagu reisikruusid ja spordipudelid-, mis vastasid tõhusalt kaasaegsete tarbijate funktsionaalsuse, mugavuse ja esteetilise atraktiivsuse nõudmistele. Tänapäeval on joogitopside valik tohutu, hõlmates mitte ainult traditsioonilisi keraamilisi ja klaasnõusid, vaid ka mitmesuguseid uuendusliku disainiga korduvkasutatavaid tasse, mis peegeldavad kahekordset pühendumust nii keskkonnasäästlikkusele kui ka kaasaegsele stiilile.