Viskiklaasi kuju ei kujundata meelevaldselt; pigem põhineb see füüsilistel põhimõtetel, mida baarmenid ja degusteerimisasutused on aja jooksul kinnitanud. Paks põhi stabiliseerib raskuskeskme, vältides vedeliku pritsimist keerutamisel. Lai kauss võimaldab alkoholist lenduvate estrite ja fenoolide täielikku vabastamist, võimaldades ninal märgata suitsu-, tamme- või tsitruseliste noote palju varem. Lõpuks on kergelt kitsenev serv mõeldud nende aroomide kontsentreerimiseks, tagades, et need ei haju. Tavalised klaasid-õhukeste seinte, sirgete külgede ja kõveruse puudumisega- põhjustavad aroomide kohese hajumise, samas kui vedeliku temperatuur kõigub kiiresti. Üksikute linnaste või -kõrgellaagerdunud segaviskide jaoks tõeliselt sobiv struktuur on põhja paksusega 0,8–1,2 cm, kausi läbimõõt on suurem või võrdne 7 cm ja sisemise ääre läbimõõt on väiksem või võrdne 5,5 cm. Professionaalsetes degusteerimisringkondades nimetatakse seda konkreetset suhet "haistmis{13}}sõbralikuks-läbilõikeks".
Viskiklaasi vorm ei ole kunagi juhuse küsimus: paks põhi tagab stabiilsuse, lai kauss kogub buketti ja kitsendatud äär kanaliseerib kontsentreeritud aroomide vabanemist. Professionaalses maitsmise kontekstis mõjutab klaasiseina paksus soojusülekande kiirust; Liiga õhukesed seinad lasevad vedelikul liiga kiiresti soojeneda, varjates sellega selle nüansirikkaid kihte, samas kui liiga paksud seinad vähendavad klaasi käes hoidmise puutetundlikkust ja häirivad vedeliku visuaalset voolavust selle keerutamisel -mida nimetatakse sageli vaimu "hingamiseks".